Väetiste ja taimekaitsevahendite
jae- ja hulgimüük.

TAIMEDE TOITUMINE

Anorgaanilised ühendid moodustavad kokku umbes 5...10% taimede kuivmassist ning selle sisaldus üksikutes taimeosades on erinev:

• puidus ligikaudu 1%

• seemnetes 3%

• juurtes ja vartes 4%

• koores 7%

• lehtedes 10...15%

Üldiselt on mineraalelementide sisaldus suurim elusrakkudest koosnevates kudedes. Mineraalelementide sisaldus taimedes on liigiomane ja sõltub kõige enam taimede varustatusest toiteelementidega Toiteelemendid jaotatakse nende kvantitatiivsest vajadusest olenevalt makro- ja mikroelementideks

Toiteelementide jaotus füsioloogiliste funktsioonide alusel (K. Mengel)

• Mittemetallide rühm (N, S, P, B, Si), mida taim kasutab C, H ja O kõrval orgaaniliste ühendite moodustamiseks

• Leelismetallid (K, Na, Mg, Ca)

• Raskmetallid (Fe, Mn, Cu, Zn, Mo) moodustavad taimedes metallkelaat-komplekse

Toitumisteooriad

• Aristoteles 350 a. e.m.a. – huumusained

• Palissy 1563 - taimede elu aluseks on maast ammutatav sool

• Vallerius 1766.a. - taimed omastavad mullast juurtega vahetult huumust

• C. Sprengel 1825...1835 - taimed ei toitu mitte otseselt huumusainetest, vaid omastavad neid mineraalsel kujul (sooladena)

• Justus von Liebig, 1840.a. - raamatus "Die Chemie in ihrer Anwendung auf Agricultur und Physiologie" teaduslikult tõestas taimede mineraalse toitumise olemuse.

•R. Steiner 1924.a. - taas püütakse taimede toitumise õpetuses rõhk asetada orgaanilisele substantsile

TOITAINETE OMASTAMISE MEHHANISM

Taimede juurtoitumine

• Toitained sisenevad taimeorganismi lahustunud ühenditena ja peamiselt juurte kaudu Mullalahuses alati esinevate ja taimede poolt sinna pidevalt juurde erituvate hapete tõttu lahustuvad ka need taimetoitaineid sisaldavad ühendid, mis puhtas vees ei lahustu

Passiivne omastamine

• Transpiratsiooni ja rakkude imamisjõu mõjul liikuva veega. Sellega püüti seletada ka taimedele otseselt mittevajalike keemiliste elementide omastamist.Paljud väetuskatsed on aga näidanud, et toitainete sisenemine taime pole sõltuv üksnes transpiratsioonist, vaid tuleb arvestada ka ainevahetust taimes sees ja taime ning mulla vahel.

• Difusioon – ained liiguvad kontsentreeritumast lahusest lahjemasse

• Katalüütiline diffusioon – plasmalemmis asuvad spetsiifilised katalüüsivad vahendajad

Toitainete aktiivne omastamine

Asendusadsorbtsioon, mis toimub juurekarvade ja mullalahuse vahel. Juurte hingamisel erituv süsihappegaas moodustab veega H2CO3, mis dissotseerub H+ ja HCO3- ioonideks. Viimased adsorbeeritakse juurekarvakestel, kus nad moodustavad nn. Vahetusfondi, mille vastu on taimedel võimalik mullast saada vastav hulk ioone.

Juurtes toimub ka ainete süntees:

• 20-st aminohappest, mis esinevad valgu koostises, moodustub 16 juurtes.

• Suhkrud satuvad juurtest lehtedesse, ja hapendudes orgaanilisteks hapeteks, moodustavad koos aminohapetega lähteained valkude sünteesiks.

• Juurtes tekib samuti fosforit, väävlit ning paljusid teisi mineraalseid taimetoiteelemente sisaldavaid orgaanilisi ühendeid.

Taimede juureväline toitumine

• Kõige kergemini omastatakse gaasilisi aineid (CO2, O2, SO2)

• Vesi ja selles lahustunud orgaanilised ja anorgaanilised ained

Taimede juurevälise toitumise tingimusi on võimalik parandada taime maapealsete osade, eeskätt lehtede pritsimisega lahjade toitelahustega ehk nn. juurevälise väetamisega. Sealjuures tuleb arvestada et toitainete omastatavus sõltub mitmetest näitajatest:

• pritsimislahuse koostisest, kontsentratsioonist ja pH-st

• välisteguritest (temperatuur, niiskus, valgus, pritsimisaeg)

• taime vanusest ja tema füsioloogilisest seisundist

Kuigi juureväline väetamine ei saa kunagi asendada mulla kaudu toitainete omastamist ja ka mulla kaudu väetamist on ta kujunenud üheks põhiväetamise täiendavaks võtteks ehklehtede kaudu lisaväetamiseks. Seda võtet on otstarbekas rakendada kõrge agrotehnika taseme juures suurte saakide taotlemisel ja eriti saagi kvaliteedi parandamiseks, eeskätt proteiinisisalduse tõstmiseks

Toiteelementide vormid mullas:

· Mulla orgaanilise aine koostises olevad (samuti bakterite ja kõrgemate taimede poolt seotud mitteomastatavad (liikumatud) toiteelemendid.

· Mulla mineraalosa poolt tugevasti seotud (fikseeritud) ning taimedele samuti kättesaamatud (mitteomastatavad) ühendid (näiteks K+ ja NH4+ mõnedes savimineraalides).

· Raskesti lahustuvate anorgaaniliste sooladena esinevad, taimedele raskesti kättesaadavad s.o. raskesti omastatavad ühendid (mõningad sulfaadid, fosfaadid)

· Mullakolloididel neeldunud, seega mitte väljauhutavad, kuid taimedele kättesaadavad s.o. omastatavad (liikuvad) ühendid.

· Mullavees lahustunud, taimedele kergesti omastatavad (hästi liikuvad) kuid kergesti väljauhutavad ühendid.

Toitainete omastamist mõjutavad tegurid:

• Veerežiim

• Mullalahuse kontsentratsioon

• Tasakaalustatud toitelahus

• Valgus

• Soojus

• Õhustatus

• Umbrohtuvus

TOITAINETE OSA TAIMEDE ELUTEGEVUSES

Lämmastik taimedes:

• Tähtsaim element kogu orgaanilise maailma elutegevuses

• Taimedes sisaldus 0,5...4% (1...3%)

• Asendamatult vajalik kõikide valkude (sisaldavad 16...18% N), aminohapete, nukleiinhapete, klorofülli, alkaloidide jt. koostises

• Mõjutab väga aktiivselt fotosünteesi

• Küllaldane lämmastikukogus on vajalik selleks, et lehtedesse koguneks klorofülli

• Hea lämmastikutoitumine soodustab valkude teket, mis takistab tärklise kogunemist kloroplastidesse

• Tänu lämmastikule kasutab taim paremini ka valgusenergiat ja saagid on suuremad

Lämmastiku puudusel:

• Taimedel tugevad kloroosinähted, eriti vanematel lehtedel

• Pidurdub kogu taime kasv

• Teraviljad võrsuvad halvasti

• Väheneb õite arv ja seemnesaak ning halveneb saagi kvaliteet

• Vegetatsiooniperiood lüheneb, pikeneb puhkeperiood

Lämmastiku üleküllusel:

• maapealsete osade kasvutempo ületab juurte oma

• Taimede areng aeglustub ja kasvuperiood pikeneb

• Teraviljad kalduvad lamanduma

• Suureneb mitmesugustesse haigustesse, eriti seenhaigustesse nakatumise oht, halveneb mugul- ja juurviljade säilivus jne

• Suureneb taimede lämmastikusisaldus ja seeläbi ka valgusisaldus

• Suurenema aga ka mittevalguliste lämmastikuühendite (nitraatide ja nitritite) sisaldus

• Nitraatide ja nitritite ülemäära suur sisaldus taimes alandab aga inimtoiduks või loomasöödaks kasutatava saagi kvaliteeti.

Lämmastiku allikad

• Atmosfääri vaba molekulaarne lämmastik

• Mullas olevad orgaanilised ained (huumus, lagunemata taimsed ja loomsed jäänused ning mitmesugused valgu laguproduktid)

• Anorgaanilised ühendid – peamiselt ammooniumsoolad ja nitraadid

Õhulämmastiku sidujad:

• sümbioossed bakterid

• liblikõieliste taimede juuremügarates elavad mügarbakterid Rhizobiumi perekonnast (70...200 kg )

• Mitteliblikõielistest taimedest mõned lepa perekonda kuuluvad liigid ja ka harilik astelpaju

• vabalt mullas elunevad hetertotroofsed bakterid (5...50 kg)

aeroobsed asotobakterid (Azotobacter chroococcum, Azotobacter agile jt.)

anaeroobsed bakterid, näiteks Clostridium Pasteurianum

• fotosünteesivad bakterid

• mõned fotosünteesivad vetikad

Fosfor taimedes:

• Sisaldus 0,1...0,3%.

• Fosforit sisaldab taimeraku kõige tähtsam elund – rakutuum

• Ensüümide koostisosana süsivesikute ainevahetuses

• Mõjutab soodsalt terade kasvu ning suhkru ja tärklise talletumist juur- ja mugulviljades

• Fosfatiidid, mis on protoplastide oluline ehitusmaterjal

• Palju on fosfatiide seemnetes, eriti idudes

• Fosfor soodustab taimede valmimist

• Kõige fosforirikkamad on reproduktiivorganid, kus on 5...10 korda rohkem, kui vegetatiivorganites

Fosfori puudusel:

• Pidurdub või isegi lakkab taimede kasv

• Lehed muutuvad sinakasroheliseks, violetjaks, leheroodude juurde ilmuvad nekrootilised laigud, lehed kiratsevad ja leheservad painduvad üles

• Kasvuperiood pikeneb ja viljad ei valmi

• Eriti teravalt avaldub fosforipuudus noores eas ja just vanematel lehtedel

Fosfori üleküllusel:

• lüheneb kasvuperiood, intensiivistub generatiivorganite areng, paraneb teraviljade seisukindlus

• Saak valmib enneaegselt ning ei moodustu kõrget saaki

• Raskendab mõningate mikroelementide (Zn, Cu) omastamist

Fosfori omastamine taimede poolt:

• vees või nõrkades orgaanilistes hapetes lahustuvate anioonidena

• orgaanilised fosforiühendid, nagu mitmesuguste suhkrute fosforestrid ja nende laguproduktid

• Koos fosforisisalduse suurenemisega toitelahuses kasvab andmetel taimekudedes valgulise lämmastiku ja valgu osatähtsus üldlämmastikust.

Kaalium taimedes:

• Ei moodusta taimes püsivaid komplekse orgaaniliste ühenditega

• Taimedes 0,4...1,6%, millest suurem osa paikneb kasvavates taimeorganites

• Kõige kõrgem on kaaliumi sisaldus õitsemise ajal

Kaaliumi funktsioonid:

• Tungides ühevalentse ioonina kiiresti rakku, suurendab rakumembraani läbilaskvust ka teistele toitainetele

• Soodustab sahhariidide sünteesi, suurendab taimede külmakindlust

• Soodustab vee tungimist juurtesse, vähendades samal ajal transpiratsiooni ja suurendades sel viisil põuakindlust

• Valgurikkad taimeosad ka kaaliumirikkad

• Tähtis koht toitelahuse reaktsiooni reguleerijana, antagonist kaltsiumi ja magneesiumiga

• kaaliumiga üleväetatud muldadel, eriti rohumaadel võib tekkida kaaliumi luksustarbimine

• Intensiivistab rakukestade puitumist, sest ta aktiveerib sahhariidide sünteesi ja selle kaudu ka ligniini teket

• Suurendab taimede külma-, seisu-, põua- ja haiguskindlust ning parandab paljude põllukultuuride saagi kvaliteeti, suurendades puu- ja köögiviljade suhkru- ja kartuli tärklisesisaldust, tõstes linaliu kvaliteeti.

Kaaliumi puudusel:

• Pidurdub taimede kasv, langeb seemnete idanevus ja kõrsviljade võrsumine

• Langeb saak ja halveneb saagi kvaliteet

• Lehed kolletuvad enneaegselt, millele järgneb lehtede enneaegne varisemine

• Kaaliumipuudus avaldub esmalt vanematel lehtedel

Kaltsium taimedes:

• Oblik-, väävel-, süsi- ja fosforhappe ning ka pektiinhappe sooladena

• Raskesti reutiliseeruv ühend

• Sisaldus taimedes 0,2...3,0%

Kaltsiumi funktsioonid:

• Eeskätt biokeemilisi protsesse reguleeriv element

• Soodustab mikroorganismide tegevust mullas

• Funktsioon taimedes on tihedas seoses fotosünteesiga

• Etendab tähtsat osa ka süsivesikute liikumises

• Tugevdab ainevahetust

• Reguleerib hapete-aluste tasakaalu taimedes ja samuti vee kasutamist

Taimed on kaltsiumi suhtes erineva nõudlusega:

• väikese nõudlusega lina ja suhkrupeet

• rohkem vajavad kaltsiumi tatar, kanep, kartul ja liblikõielised

• eriti suure nõudlusega on kapsas

Kaltsiumi puudusel:

• häired eelkõige süsivesikute kui ka valkude ainevahetuses, sest kaltsiumi ülesandeks on taimedele kahjulike ainevahetussaaduste neutraliseerimine

• Kaltsiumipuuduse tunnused avalduvad teistest elementidest halvemini

• Kaltsiumipuudus nõrgendab eelkõige juurestiku arenemist, väheneb juurekarvakeste hulk.

• Tugeva kaltsiumipuuduse korral lakkab juurekarvakeste teke, juured limastuvad ja hävivad.

• Taimede ülemised lehed kolletuvad, suhkrupeedilehtede servad mustendavad jne

• Praktikas esineb kaltsiumipuudust ainult lupjamata muldadel

Magneesium taimedes:

• Peamiselt sooladena, klorofülli koostises või ka vabal kujul ja kelaatidena

• Kuigi klorofüllis on magneesiumi vaid 10...15% kogu taimes olevast magneesiumist, on ta seal asendamatu

• KESKSEL KOHAL KLOROFÜLLI MOLEKULIS

• Rakukestas moodustab magneesium pektaate, mis on olulised rakukesta struktuuri moodustamiseks ja säilitamiseks

• Magneesium soodustab ka viljade kasvu

• Pärast taimede õitsemist rändab magneesium lehtedest seemnetesse, mugulatesse ja juurikatesse.

• Koos magneesiumi reutiliseerumisega algab ka klorofülli lagunemine lehtedes.

• Magneesium tõstab märgatavalt ka suhkrupeedi juurikate sahharoosisisaldust

Magneesiumi puudus:

• Avaldub väliselt kloroosi näol: lehed kahvatuvad, roheline värvus kaob, välja arvatud leheroodude ümbruses

• Õitel ei arene välja tolmukad ega emakad, langeb viljastuvus

• Tugeva puuduse korral taimede areng aeglustub, taimede kasvuperiood pikeneb, viljad ei valmi õigeaegselt

Väävel taimedes:

• Valkude, lipoidide ja vitamiinide koostises

• Asendamatute aminohapete (metioniin, tsüstiin, tsüsteiin jt.) koostises

• Oluline ka rasvade (õlide) sünteesis, eriti ristõielistes kultuurides ning klorofülli sünteesil

• Suurema väävlisisaldusega on ristõielised ja liblikõielised taimed. Väävlit on rohkem seemnetes, vähem vartes ja juurtes

• Väävelväetised soodustavad mügarbakterite arengut mullas mille tulemusena suureneb juuremügarate arv eriti lutsernil ja ristikul

Väävli puudus:

• Tunnused langevad peaaegu kokku lämmastiku vaeguse sümptomitega

• Tunnused ilmnevad esmajärjekorras noorematel lehtedel, sest väävel on taimedes raskesti reutiliseeruv element

• Valkude süntees on raskendatud

• Väävlipuuduse all kannatavad kõige sagedamini liblikõielised kultuurid

• Sageli jääb väävelväetise mõju märkamatuks, sest väävel ei suurenda niivõrd taimede saaki, kuivõrd tõstab saagi kvaliteeti.

Raud taimedes:

• Taimedes väga väikeses koguses (0,02%)

• Tähtsate klorofülli moodustavate ja hingamist reguleerivate ensüümide koostises

• Võrreldes teiste mikroelementidega, vajavad taimed rauda kõige enam

• 80...90% on seotud orgaaniliste ühenditega ja tema liikuvus on seetõttu väike

• Peamiselt kelaatidena ja õige vähe ka ioonsel kujul

• Füsioloogiline roll põhineb peamiselt tema võimel moodustada kelaate ja muuta oksüdatsiooniastet

• Tähtis ka taimes kulgevate redoksprotsesside reguleerijana

Rauavaegus:

• Avaldub taimedes kloroosina, mis algab noorematest lehtedest

• Lehed muutuvad üleni kahvatuks, heleroheliseks

• Taimi pritsida lahjade, kuni 0,003% rauda sisaldavate neutraalsoolade vesilahustega

• Väetisega mulla kaudu antud raud sageli ei mõju

Raua omastamine:

• Nii katioonidena (Fe2+) kui ka kelaatidena (Fe3+-kelaatidena)

• Rauapuuduse tunnuseid taimedel väga harva

• Peamiselt huumusvaestel lubjarikastel või väga tugevasti lubjatud muldadel

• Happelistel muldadel võivad taimed kannatada isegi raua liia all

Mangaan taimedes:

• Paljude ensüümide (enolaas, karboksülaas, dehüdrogenaas, fosfokinaas jne.) aktiviseerijana

• Fotosünteesiprotsessis, klorofülli tekkel, valkude ainevahetuses, C-vitamiini sünteesil

• Aktiviseerib suhkrute kogunemist säilitusorganeisse (juurikatesse) ja valkude talletumist teradesse

Mangaani puudus:

• Kõige tundlikum kaer

• Lehtedele tekivad hallid määrdunud triibud või punktid

• Teraviljade, enamuse köögiviljade ja peetide vanematel lehtedel

• Liblikõieliste ja kartuli noorematel lehtedel

Mangaani omastamine:

• Vaba ioonina mullalahusest või neelavas kompleksis seotud katioonina (Mn2+)

• Olulised on mulla pH, mikroorganismide tegevus ja mulla veesisaldus

• Liikuva mangaani sisaldus mullas on ebapüsiv

• Halvasti õhustatud ja happelises mullas taimedele toksiline (kõrge kontsentratsioon)

MIKROELEMENDID

Taimedele vajalikud:

A. Fink'I andmetel

kloori, boori, molübdeeni, tsinki ja vaske

B.A.Jagodini andmetel

naatrium, koobalt, jood ja Vanaadium

Tingimisi vajalikeks toiteelementideks: liitium, hõbe, strontsium, kaadmium, alumiinium, räni, titaan, plii, kroom, seleen, fluor ja nikkel (B.A.Jagodini)

inimtoiduna või loomasöödana näiteks Co, Se, I jt.

Kasulik või kahjulik?

• Sageli raske vahet teha

• Sõltub eeskätt kontsentratsioonist

• Ülemäärases koguses võib ka kõige kasulikum toiteelement osutuda kahjulikuks

• Üleväetamise seisukohalt eriti ohtlikud on taimedele väga väikestes kogustes vajalikud toiteelemendid (mikroelemendid)

MIKROELEMENTIDE ROLL TAIMEDES

• Toime teatud määral analoogne ensüümide toimega

• Suurendavad fermentide aktiivsust

• Seos fermentidega võib olla kas püsiv (stabiilne) või ebapüsiv (labiilne)

• Labiilses seoses on mikroelemendid fotosünteesis, süsivesikute ainevahetuses jt. protsessides.

• Mõjutavad positiivselt plasma sitkust, paisuvust ja läbilaskvust (B, Al)

• Suurendavad taimedes seotud vee hulka põua ajal (B, Mn, Zn, Cu)

• Suurendavad taimede külmakindlust (Cu, Zn, Mn)

• aktiveerivad (Mn, Zn, Cu, Mo) või pidurdavad (B) redoksprotsesse

• Intensiivistavad fotosünteesi, soodustavad süsivesikute sünteesi ja kogunemist puuviljadesse ning marjadesse (Mn, Cu, B, Mo)

• Aktiviseerivad valgu ainevahetust (Mn, Mo, Zn, Co)

• Osalevad nitraatide redutseerimisel ja aminohapete sünteesil (Mn, Mo)

• Positiivne mõju nukleiinhapete sünteesile (B)

• Kiirendavad taimede arengut (B, Cu, Mo, Mn)

• Tugevdavad taimi ebasoodsate välistingimuste vastu, nagu põud, madal või kõrge temperatuur jne.

• Suurendavad taimede immuunsust seenhaiguste suhtes (Mn, Co, B, Cu)

• Soodustavad ka makroelementide paremat kasutamist taimede poolt

BOOR TAIMEDES:

• Sisaldus 0,0001%

• mitmekülgne osa biokeemilistes ja füsioloogilistes protsessides

• Intensiivistub ainete liikumine taimedes

• Hõlbustab ka süsivesikute ja valkude ainevahetust

• Stimuleerib klorofülli teket

• Intensiivistab fotosünteesi

BOORI VAEGUSEL:

• Aeglustub nukleiinhapete süntees kasvukuhikutes

• Taimedel tekivad kõrvalvõrsed

• Peedil südamikumädanik, kaalikal klaasistumishaigus

• Liblikõielistel ei moodustu juurtemügaraid

• Halvatud on õite moodustumine, ilmnevad üldised ainevahetuse häired, langeb haiguskindlus

BOORVÄETISED:

• Suurendavad taimede õite arvu

• Soodustavad juurte kasvu

• Tõstavad põuakindlust

• Muldade lupjamine pärsib boori omastamist

VASK TAIMEDES:

• Sisaldus 0,0002%

• Hapendusprotsesse reguleerivate fermentide koostises

• Tagab klorofülli stabiilset tegevust

• Soodustab sahhariidide ja valkude ainevahetust

• Kaitseb klorofülli enneaegse lagunemise eest

VASE PUUDUS:

• Kõige tundlikumad kultuurid teraviljad, lina, kanep ja ristik

• Terava puuduse korral (soomuldadel) ei teki õisi ja seemnesaak ikaldub

• Võib tekkida ka kloroos

• Võib kahjustada ka kasvukuhikut ja taim võtab põõsasja kuju

VASE OMASTAMINE:

• Katioonina (Cu2+) või metallkelaadina

• Omastamist soodustavad vesinikioonid

• Keskkonna aluselise reaktsiooni suurenedes vase liikuvus ja asendatavus vähenevad

TSINK TAIMEDES:

• Sisaldus 0,0003%

• Füsioloogiline tähtsus ebaselge

• Mõju on lähedane magneesiumi ja mangaani toimele

• Stimuleerib mitmete kasvuainete ja väävlit sisaldavate aminohapete sünteesi

TSINGI PUUDUSEL:

• Lehed väikesed, sageli rosetikujulises asendis ja varisevad kergesti

• Viljapuudel ei avane pungad, pidurdub võrsete kasv

• Vähetundlikud on teraviljad

• Tundlikud kartul, tomat, suhkrupeet

• Kõige enam vajavad liblikõielised

TSINGI OMASTAMINE:

• Katiooni või kelaadina

• Lahustuvus mullas on seda suurem, mida happelisem on muld

• Suur fosfaatide sisaldus ja aluseline keskkond takistavad tsingi omastamist

MOLÜBDEEN TAIMEDES:

• Oluliseks elemendiks mügarbakterite arenemisel

• Aktiviseerib klorofülli sünteesi ja hingamist

• Võtmepositsioonil nitraatide taandusprotsessides.

MOLÜBDEENIVAEGUS:

• Enamasti happelistel muldadel

• Pidurdub taimede kasv, lehed närtsivad, on kahvatud, õite moodustumine on pärsitud

• Eriti tundlikud ristõielised

• Fosfaatioonid soodustavad, sulfaatioonid aga takistavad omastamist

• Siseneb taime anioonina

• Puudus kõrvaldatakse eeskätt lupjamisega

KOOBALT:

• Vajalik nii mikroorganismidele molekulaarse lämmastiku sidumiseks, kui ka söödas kvaliteedi parandajana.

• Koobaltipuudus söödas on nn. "soohaiguse" põhjuseks.

• Ta on ka B12-vitamiini metallkomponendiks ja võtab osa valgu sünteesist.

• Suurendab tärklisesisaldust

• Liig aga põhjustab lehtedel kloroosinähtusi.

• Siseneb taime katiooni või kelaadina

KLOOR:

• Funktsioonid taimede elutegevuses pole veel selged

• Mõned köögiviljad ja suhkrupeet arenevad klooripuudusel halvasti

• Soodustab nitraatide omastamist ja osaleb fotosünteesis

• Klooripelglikud kultuurid on tubakas, kartul, hernes, ristik jmt.

NAATRIUM:

• Tähtsust taimede elutegevuses ei ole veel selgitatud

• Toitelahuses võivad paljud taimed kasvada ilma naatriumita, kuid peedid reageerivad naatriumile positiivselt

• Naatrium ei kuulu ka ühegi orgaanilise aine koostisse

SELEEN:

• Otstarvet taimede elutegevuses pole suudetud veel selgitada

• Sellele vaatamata, tuleb teda pidada vajalike taimetoiteelementide hulka

• Seleeni puudujääk (iseloomulik happelistel muldadel) võib põhjustada seal kasvanud taimede söömisel nii loomadel kui ka inimestel seleeni puudushaigusi

JOOD:

• Osa taimede elutegevuses ei ole päris selge

• Külvise puuderdamine kaaliumjodiidiga on kohati kaera- ja maisisaaki, samuti nende viljade karotiinisisaldust suurendanud

• Eestis ei ole joodväetiste mõjul saagi suurenemist täheldatud, kuid taimede joodisisaldus on suurenenud.

• Kõik toiduks ja söödaks kasutatavad taimed peavad vajalikul määral joodi sisaldama

OPTIMAALNE TOITEELEMENTIDE SISALDUS JA VAHEKORD ERINEVATES PÕLLUKULTUURIDES

Taimede keemiline koostis

• Taime vegetatiivorganid sisaldavad vett orienteeruvalt 70...95%, seemned vaid 5...15%.

• Taimeliikide veesisaldus on väga erinev

• Tomati ja kurgi viljades 94...95%

• Kartulimugulates 75...80%

• Toiduteraviljades vaid 12...15%

Eesmärk on saada ühelt pinnaühikult rohkem kuivainet. Taimed sünteesivad oma kuivaine õhust võetud süsihappegaasi ja mullast omastatud vee ning mineraalainete baasil. Taimede kuivaine koosneb orgaanilisest ja mineraalosast.

Kuivaine orgaaniline osa moodustab 90...95% kogu kuivainest ning siia kuuluvad valgud, suhkrud, tärklis, rasvad, eeterlikud õlid, nukleiinhapped, vitamiinid jne. Iseloomustavad põllumajanduskultuuride saagi kvaliteeti

Kuivaine mineraalne osa moodustab 5...10%. vegetatiivorganites kõigub suurtes piirides. Mineraalsete ehk tuhaelementide sisaldus taimede vegetatiivorganites kõigub suurtes piirides, generatiivorganites on aga nende ühendite sisaldus võrdlemisi püsiv.

Eri taimeosades on sisaldus erinev:

• lehtede kuivaines 10...20%,

• juurte ja mugulate kuivaines 3...6%

• seemnetes vaid 2...4%

Teraviljade toitumise iseärasused

Teravilja juured võivad tungida kuni 1,5 m sügavuseni. Juurte sügavamale tungimist soodustab sügavamate mullahorisontide fosforirikkus. 60...70% toitainetest omastatakse aga huumushorisondist.

Toitainete omastamine huumushorisondist

Rohkem saadakse neid huumushorisondi sellest osast, kus asub juurte peamine mass või kuhu on viidud väetised. Katsetest on selgunud, et üle poole (58%) saagis sisalduvast fosforist omastati 7...15 cm sügavusest mullakihist. Kasvu algfaasis omastatakse toitaineid huumushorisondi ülemisest osast. Üle 70% omastatakse 10 cm raadiuses taime telgjoonest

Toitainete omastamise ajaline käik

• Noores kasvueas vajavad teraviljataimed eriti rohkesti fosforit, sest fosfori küllus mõjutab juurestiku arengut ja taime kasvu

• Teisel perioodil – kolmanda lehe faasist õitsemiseni – vajavad taimed eriti suurtes kogustes lämmastikku

• Võrsumisperioodil on tähtsad kõik toitained

• Õitsemise ajal taim viljastub, mida soodustab rikkalik lämmastik

• Õitsemise ajal antud lämmastik pidurdab toitainete utiliseerumist, mistõttu terade proteiinisisaldus võib suureneda

• Sõltuvalt liigist ja terade kasutusviisist tuleb kindlustada igas arengufaasis õige toitainete vahekord

• Õitsemisjärgsel perioodil algab toitainete üleminek juurtest lehtedesse ja kõrtest teradesse

• Sel perioodil toitainete küllus mullas saagi suurust enam ei mõjuta.

• Sel ajal külluses antud toitained ei kompenseeri aga ka kahjustusi, mida tekitas toitainete puudus taimekasvu algperioodil.

Saakidega eemaldatavad toitainete kogused

• Eemaldatavad kogused sõltuvad saagi suurusest ja keemilisest koostisest

• Teravilja keemiline koostis ei ole stabiilne

• Kõige enam varieerub terade N ja põhu K sisaldus

• Ebasoodsatel põuastel aastatel on terade lämmastikusisaldus kõrgem ja fosfori- ning kaaliumisisaldus madalam

• Eemaldamist väljendatakse kilogrammides ühe massiühiku saagi kohta

Teraviljade väetamine

• Optimaalne NPK suhe on 1:0,2:0,6...0,7

• Teraviljad vajavad kõige rohkem lämmastikku

• Õlleodrale optimaalne lämmastikukogus on 50...60 kg/ha

• Soovituslik väävlinorm 1/10 lämmastikunormist

Kaunviljad

• Eemaldavad saagiga mullast tunduvalt rohkem lämmastiku, kui kõrsteraviljad. Nii eemaldab hernes 3000-kilogrammise hektarisaagiga ligikaudu 200 kg N, 20 kg P ja 50 kg K

• 70...80% vajaminevast lämmastikust omastatakse õhust, ülejäänu aga mullavarudest

• 1 kg proteiini moodustamiseks kulub kaks korda rohkem energiat kui 1 kg tärklise moodustamiseks

• Fosfor- ja kaaliumväetistega väetamisel peaks lähtuma suvinisu väetamise soovitustest.

• Olulisel kohal on ka väävli, boori, molübdeeni kasutamine.

• Esmakordsel kasvatamisel bakterväetised

• Katsed on näidanud, et see tegevus tagab enamsaagi ka siis, kui külv ei ole esmakordne

Mügarbakterid on rangelt liigispetsiifilised Viimasel ajal on kirjanduses viidatud ka mügarbakterite sordispetsiifilisusele. Kuigi Rhizobium leguminosarum moodustab mügaraid nii hernel, vikil ja põldoal, valmistatakse mügarbakteri preparaadid selle liigi erinevatest tüvedest või nende segust. Mügarbakterite toimel suureneb kuivaine saak 5...30% ja saagi valgusisaldus 0,5...3%.

KARTUL

Toitainete eemaldamine saakidega

Kõige intensiivsem on toiteelementide tarve kartulil juulikuus, mugulate intensiivse kasvu ajal, mil omastatakse ligikaudu 40% lämmastikkust, 50% fosforist ja 60% kaaliumist. Vegetatsiooniperioodi lõpufaasis toimub pealsetesse assimilieeritud toitainete reutiliseerimine ja need kasutatakse ära mugulate moodustamiseks.

Toiteelementide sisaldused mugulates varieeruvad aastate lõikes suurtes piirides:

• N – 0,3...0,5%

• P – 0,04...0,11%

• K – 0,4...0,7%

• Ca – 0,004...0,010%

• Mg – 0,02...0,05%

• S – 0,03...0,04%

Samaväärselt ebastabiilne on olnud ka teine toiteelementide eemaldamist mõjutav faktor – saak, mille suurus sõltub samuti sordist, mulla- ja ilmastikutingimustest ning agrotehnikast. Orienteeruvalt eemaldatakse 1 tonni kartulisaagiga mullast:

• 4-5 kg N

• 0,6-0,9 kg P

• 5-7 kg K

• 0,06-0,08 kg Ca

• 0,2-0,3 kg Mg

• ligikaudu 0,5 kg S

Lisaks makroelementidele eemaldatakse saagiga kartulipõllu mullast ka poolmikro- ja mikroelemente. Nii eemaldatakse 20 tonnise hektarisaagiga:

• 80 g Fe, Zn, Mn

• 40 g Cu

• 14 g B

• 1 g Mo

ÕLIKULTUURID

Väetamisel lähtutakse kogu biomassi moodustamiseks vajalikust toitainete hulgast. Seemnesaagiga eemaldatakse sellest ligi 2/3 P ja N ning 1/5 K. Ülejäänud osa jääb koos muu maapealse osa ja juurtega mulda, taastades ja suurendades seal eriti PK varusid.

Toitainete vajadus ja kasutamine 2 t/ha seemnesaagiks

Element

Kokku

Eemaldamine seemnesaagiga

Jääb üle järelkultuuridele

N

118

74

44

P

22

15

7

K

77

15

62

Lämmastik

• suureneb seemnete proteiini- ja väheneb õlisisaldus

• suureneb nii õli, kui proteiini kogusaak

• liig võib põhjustada lamandumist juba õitsemise ajal

• Valmimine jääb ebaühtlaseks ja hiliseks, suureneb klorofülli sisaldus seemnetes

Fosfor

• Avaldab mõju eriti taimekasvu alguses tugeva juurekava väljaarendamisel

• Valmis seemned sisaldavad 0,8...1,0%

• Kiirendab arengut, suurendab taime põua- ja külmakindlust, seemnesaaki ning parandab selle kvaliteeti

• Lämmastiku puudusel jääb fosforväetise mõju tagasihoidlikuks

• On oluline, et mullas väheliikuv fosfor paikneks taime juurte lähedal

Kaalium

• Vajadus fosfori omast kaks kuni kolm korda suurem

• Seemnesaagiga viiakse ära võrdselt

• Põhifunktsiooniks on ainevahetuse ja kasvuprotsesside mõjutamine

• Puudusel pidurdub kasv

• Eritunnuseks on lehtede enneaegne kolletumine kollakaspruuni randina lehe servadel

Magneesium

• Suurendab seemnete õlisisaldust

• tarve kolm korda suurem kui teraviljadel

• Seemnesaagi 1 t (+põhk) moodustamiseks kulub 5...8 kg Mg/ha.

• 2,5 t/ha seemnesaagi korral on keskmiselt varustatud muldadel vaja väetistega anda 20 kg Mg/ha.

Magneesium

• Kogus sõltub nii sisaldusest mullas, kui ka Mg/Ca suhtest mullas.

• Puuduse tunnuseks on kloroos.

• Vajalik on ka lupjamine, pH peaks olema ligi 6,5.

Väävel

• Vajalik väävlirikaste aminohapete, ensüümide ja mõnede teiste väävlit sisaldavate ühendite koostises

• Varustatusest sõltub oluliselt taimede kasv, saak ja selle koostis

• Puuduliku varustatuse tulemusena võib seemnesaak väheneda mõnesaja kilogrammini hektari kohta

• Ristõieliste taimede väävlivajadus ja sisaldus on kaks korda suurem kui tereviljadel ja mitmetel teistel põllukultuuridel.

• 1 tonni seemnete tootmiseks vajab raps 15...20 kg väävlit

• Väävlist sõltub ka rapsi glükosinolaatide sisaldus

• Rapsi ainevahetuses on eriti oluline väävli mõju lämmastiku omastamisele

• On oluline, et taimedel kasutada olev väävel ja lämmastik oleksid tasakaalus (1:5 kuni 1:10).

• Väävel esineb ka ensüümi nitraatreduktaas koostises (muundab nitraadid aminohapeteks).

HEINTAIMED

• Liblikõielised ei talu happelist mulla-reaktsiooni (pHKCl alla 6,0)

• Kõrreliste kasvatamisel lubjata kui pHKCl on alla 5,5

• Soomullad vajavad lupjamist siis kui pHKCl on alla 5,0.

• Orgaaniliste väetiste kasutamine sõltub mulla huumusseisundist

• PK-väetiste vajadus sõltub saagi suurusest ja mulla viljakusest

• PK väetised kindlas vahekorras lämmastikväetisega

• Turvasmullad vasevaesed

Karjamaad

Ainete ringe karjamaal on omapärane selle poolest, et ligikaudu pool saagiga mullast eemaldatud toitainetest satub karjamaale tagasi – ööpäevasel karjatamisel 40...50% lämmastikust ning ligi 60% P, K, Ca. Seetõttu tuleb niidetavadele rohumaadele, kuhu toitaineid ei tagastata, anda sama saagi tootmiseks 20...30% rohkem väetisi kui karjamaadele. Toiteelementide vajadus, normid ja vahekorrad sõltuvad põhiliselt rohukamara liigilisest koostisest ja saagivõimest ning mullast ja selle toitainete sisaldusest.

Lämmastik karjamaadel

• Mineraal- ja orgaaniliste väetistega antav lämmastik

• Liblikõieliste heintaimede mügarbakterite poolt seotav õhulämmastik (nn. bioloogiline N)

• Mullavarudest saavad heintaimed aastas vaid 30...60 kg/ha N

• Normid sõltuvad liblikõieliste osatähtsusest

• Mõõdukas andmine pidurdab vähem valge ristiku arengut

• Suuremad lämmastikunormid (samuti ka kevadine andmine) ergutavad eeskätt kõrreliste kasvu

• Puudusel väheneb proteiini sisaldus allapoole miinimumi (14%)

• Liigne lämmastik suurendab nitraatide sisaldust üle ohtliku piiri (0,2% kuivaines)

• Hästi lagunenud turvasmullal on norm madalam

• Pealtväetamiseks sobivad paremini ammooniumväetised kui karbamiid

Fosfor-kaaliumväetised karjamaadel

• Sõltub lämmastikuga varustatusest, mulla väetustarbest ja kamara tüübist

• PK vajadus suureneb koos liblikõieliste osakaalu suurenemisega

• Turvasmullal suurendatakse kaaliumväetise normi 50%

Optimaalne NPK vahekord sõltuvalt mulla väetustarbest

• Madal 1:0,2:0,5

• Keskmine 1:0,1:0,3

• Kõrge 1:0,1:0,2

• Turvasmullal suurendatakse kaaliumväetise normi 50%.

Orgaanilised väetised karjamaadel

• Perioodiliselt. Eeskätt tuleb nende vajadus rahuldada rajamise eel mulda andmisega.

• Mõju sõltub eelkõige mulla huumusesisaldusest

• Mida väiksem on huumusesisaldus, seda suurem on ühe tonni orgaanilise väetise mõjul saadav enamsaak

• Pealtväetisena antav orgaaniline väetis virgutab eeskätt mikrobioloogilisi protsesse karjamaamullas

• Pealtväetisena on eriti tarvilik erodeeritud mullal, kus ta pikendab valge ristiku püsimist rohukamaras

Lubi- ja mikroväetised karjamaadel

• Lämmastikväetise suurte normide (üle 100 kg/ha) mõjul muutub 4...5 aastaga pinnalt tugevasti happeliseks (pH alla 4,5)

• Lubjata on vaja, kui pindmise (0...10 cm) kihi pH langeb liblikõieliste puhul alla 6,0 ja kõrrelistel alla 5,5

• Rajamise eelselt antud mikroväetised mõjuvad 4...5 aastat

Lämmastik niidetavatel rohumaadel

• Noored taimed sisaldavad rohkesti lämmastikku ja kaaliumi

• Mulla lämmastikuga võib arvestada vaid turvasmullal

• Vegetatsiooniperioodil kuni 300 kg/ha N (niisutatavatel aladel kuni 400 kg/ha N)

• 1 kg väetisena antud puhast lämmastikku võrdub 2 kg taimse proteiiniga

• Suured lämmastikväetise normid tuleb jagada vastavalt niidete arvule 2...4 annuseks

• Väetis antakse varakevadel ja 3...5 päeva pärast niidet

• Kasutamine liblikõieliste rohketel rohumaadel sõltub liblikõieliste osatähtsusest

Fosfor-kaalium

• Kindlas proportsioonis lämmastikväetise normidega:

• Madal 1:0,3:1,0

• Keskmine 1:0,2:0,6...0,7

• Kõrge 1:0,1:0,4...0,5

• Turvasmullad on tavaliselt PK vaesed ning siin on soovituslik NPK vahekord: 1:0,26:1

Murutaimed

• Võtmeelemendiks lämmastik

• Kaaliumi vajavad taimed energia produtseerimiseks

• Fosfor on oluline noortele murudele

• Vask ja boor

PUUVILJA- JA MARJAKULTUURID

Toiteelementide tähtsus puuvilja- ja marjakultuuridel

• Lämmastik – õiepungade tekkeks ja viljade arenguks

• Fosforit on palju seemnetes

• Kaalium soodustab taimes suhkrute liikumist ja valkude sünteesi

• Kaltsium parandab viljade säilivust

Väetamise iseärasused puuvilja- ja marjakultuuridel

• Narmasjuured enamasti 10...40 cm sügavuses (põllukultuuridel 5...20)

• Künnikihti antud väetiste mõju väike

• Paremad tulemused erinevate sügavväetamise võtetega

• Mikroväetised kompleksväetistega või juureväliselt pritsimisega

KÖÖGIVILJAD

Üldised põhimõtted

Kõik köögiviljataimed on mineraalse toitumisrežiimi suhtes nõudlikud. Nende juurestik on üldiselt nõrgalt arenenud (võrreldes teiste põllumajanduskultuuridega) ega ole seepärast võimeline suhteliselt lühikese ajaga ammutama lahjast mullast (või muust toitekeskkonnast) suure saagi moodustamiseks vajalikul hulgal toitaineid.

Mineraalsete toitainete tarvet iseloomustatakse kõigepealt toiteelementide hulgaga, mida taimed tarbivad kogu vegetatsiooni kestel 1 ha kohta. Seda nimetatakse ka üldiseks toiteelementide eemaldamiseks ning selle suurus oleneb kultuurist, saagist, vegetatsiooniperioodi kestvusest ning toiteelementide sisaldusest mullas (substraadis).

NPK üldise eemaldamise järgi jagatakse köögiviljataimed kolme gruppi:

• Rohkesti toiteelemente eemaldavad (400...600 kg/ha)

• Keskmiselt (200...400 kg/ha) toiteelemente eemaldavad

• Vähe (kuni 200 kg/ha) eemaldavad

Eristatakse veel eemaldamist saagiühiku kohta, mis ei ole tavaliselt sõltuvuses üldisest eemaldamisest ning Oleneb peamiselt taime bioloogilistest iseärasustest. Lühikese kasvuperioodiga kultuurid nõudlikumad mullaviljakuse suhtes

Elementide vajadused erinevatel kasvuperioodidel:

• Idanemisel – seemnevarude arvel

• Noores eas – eemaldatakse vähe kuid nõrga juurestiku tõttu nõudlikud mullaviljakuse suhtes (eriti halvasti omastatakse fosforit ja kaaliumit)

• Intensiivse vegetatiivse kasvu faas – kogusummas kasvab, suhteline omastamine massiühiku kohta väheneb

• Viljade moodustumine – vajadus suur (eriti PK)

• Vegetatsiooniperioodi lõpp – üldine toitainete tarbimine väheneb

Väetiste kasutamine köögiviljadel

• Happelised mullad kindlasti lubjata

• Lubiväetised viia mulda eelneval sügisel või ka eelviljale (tundlike kultuuride puhul)

• Enamasti lubjatakse poole normiga

• Paljud kultuurid ei talu värsket sõnnikut (välja arvatud kapsad)

• Lisaks orgaanilisele väetisele kindlasti mineraalväetised

• PK-väetiste vajadus on köögiviljadel erinev

• Kultuurid, mille rohelisi lehti tarvitatakse toiduks, vajavad ohtrasti lämmastikku

• Boor

• Mangaan

• Vask

VÄETISTE KASUTAMISE OMAPÄRA KATMIKKULTUURIDEL

• Väetamine on tihedalt seotud teiste kasvufaktoritega

• Üleväetamisel võib kasvupinnas kergesti soolduda

• Soolade liiga väga raske kõrvaldada (substraadi läbipesemine)

• Maksimaalne saak on tagatud vaid iga elemendi optimaalse sisalduse korral

• Pealtväetisena antud lämmastiku ja kaaliumi ning mõnikord ka teiste elementide summaarne kogus ületab tunduvalt põhiväetistega antava koguse

• Eriti suur on osakaal piiratud substraadi mahu korral

• Üksiku elemendi puuduse kõrvaldamine kasvu ajal võib olla keerukas

• Oht ületada soolade üldsisalduse lubatud piirkontsentratsiooni (0,1...0,5%)

• Omastamist mõjutavad keskkonnategurid

• Niiskusesisalduse suurenedes suureneb kaltsiumi ja magneesiumi omastamine, alaneb aga kaaliumi omastamine

• Kuivemas pinnases suureneb nitraatide ja kloriidide omastatavus

Toiteelementide kaod kasvusubstraadist väljauhtumise teel:

• Kaalium – olenevalt pinnasest 3...25%

• Lämmastik ja magneesium – ligikaudu 50%

• Kaltsium – kuni 90% üldisest tarbest.

Vees lahustuvate soolade liia korral kasvupinnases jäävad taimed kasvus kängu või hukkuvad. Eriti palju tõstavad soolade üldkontsentratsiooni sulfaadid ja kloriidid. Kõrgema huumusesisalduse korral taluvad taimed ka kõrgemaid soolade kontsentratsioone.

Väetiste kasutamine katmikkultuuridel

• Kasutada kontsentreeritud ja suhteliselt vähe ballastaineid sisaldavaid väetisi

• Pealtväetamine kuu pärast istutamist

• Algul kontsentratsiooniks 0,05%, hiljem 0,1...0,2%

• Pealtväetamiseks lehtede kaudu: kurgile 0,2...0,3% ning tomatile 0,4...0,5% kontsentratsiooniga lahused

Turbasubstraadi valmistamine

• Vähelagunenud rabaturba happesust neutraliseeritakse

• 1 kg kriidi või tolmpõlevkivituha lisamisel 1 m3-le 6...10% lagunemisastmega turbale tõuseb selle pH väärtus keskmiselt 0,5...0,8 ühiku võrra

• Pärast neutraliseerimist peaks turbasubstraadi pHKCl olema 5,8...6,2

• Suurema lagunemisastme (10...15%) korral kasutatakse ligikaudu 20% suuremaid lubiväetise annuseid

• Kõigepealt segatakse lubiväetised, seejärel makroväetised ja siis mikroväetised

• Väetised tuleb turbasse segada vähemalt 1 nädal enne selle kasutuselevõtmist

VÄETISTARBE MÄÄRAMISE MEETODID JA NENDE RAKENDAMISE VÕIMALUSED

Põldkatsed

• Looduslikes tingimustes põllul või rohumaal tehtav eksperiment spetsiaalsetel katseväljakutel või tootmistingimustes (tootmiskatsed), mis annab kõige tõepärasema pildi väetistarbest Katsed võivad olla nii ühe- kui ka mitmeaastased ehk statsionaarsed.

• Aega nõudvad ja töömahukad ning tulemused kehtivad vaid katses olnud kultuuri, mullastiku- ja ilmastikutingimuste kohta

• Ühe- ja mitmefaktorilised katsed. Mida rohkem on variante, seda suurem on saadav informatsioon Variantide miinimumarv on 2, maksimaalne aga teoreetiliselt piiramatu Igas põldkatses peab olema kontrollvariant. Mida rohkem kordusi, seda usutavamad on tulemused. Soovitav on lülitada katse skeemi ka mingi juba läbiuuritud võte, mida loeme standardiks

• Väetiste efektiivsuse hindamist ei ole tänapäeval mõtet alustada nullist Juba uuritud faktorid foonina (lupjamine happelisel mullal, orgaaniliste väetiste kasutamine jne.) Väetiste efektiivsuse selgitamiseks on vaja, et katses oleks vähemalt kolm erinevat väetisnormi ja kontroll- ehk väetamata variant. Esimene norm olema optimaalsest väiksem, teine lähedane optimaalsele ja kolmas veidi suurem

• Tänapäeval tuleb suuremat tähelepanu pöörata väetiste kasutamise täpsustamisele erinevates maaviljelussüsteemides

• Põldkatsete agrotehnika peab olema eeskujulik. Künda tuleb pöördadraga, nõutud sügavuselt. Külvieelne mullaharimine, külv ja hooldustööd (umbrohu, kahjurite ja haiguste tõrje) olgu õigeaegsed, sest hilinemine võib katsetulemustele mõjuda negatiivselt.

• Saagi koristamine ja arvestamine on üks kõige vastutusrikkamaid ja täpsemaid töid. Saak koristatakse ja arvestatakse alati lapiviisiliselt ning fikseeritakse koristatav pind. Saak arvestatakse kuivainena (Mugul- ja juurviljad arvestatakse naturaalkaalus, millest on maha arvatud mullalisand). Samaaegselt võetakse saagiproovid kuivaine sisalduse määramiseks ja vajalikeks analüüsideks.

• Mullaproovid enne katse rajamist ning peale saagi koristamist

• Meteoroloogilised vaatlused vastavalt katseprogrammile

• Fenoloogilised vaatlused katsepõllul

Mikropõldkatsed

• Väiksed katselapid pindalaga alla 10 m2

• Reeglina ei tooda välja saagikust hektari kohta

• Looduslikul mullal ja tehismullal

• Tulemused sageli täpsemad (ühtlasem mullastik)

• külgpiiranguteta lappidel

• külgpiirangutega lappidel ehk põhjata silinder

• kastkatsed

Lüsimeeterkatsed

• Mulda läbiva sademetehulga ja selle keemilise koostise jälgimiseks

• Mõõdetakse ülemises mullakihis ning seetõttu alati ei iseloomusta mullast tõeliselt leostunud taimetoitainete hulka

• On võimalik hinnata mullavee ja toitainete liikumiskiirust erinevates muldades

• peavad võimaldama uurimistööde tegemise võimalikult looduslikes tingimustes

• temperatuuritingimuste elimineerimiseks peavad lüsimeetrid olema kaevatud maasse nii, et pealispind oleks ümbritseva mullaga samal tasandil

• lüsimeetrite läheduses peab olema sademetemõõtja

Nõu- ehk vegetatsioonkatsed

• võimaldavad uurida väetiste mõju taimede toitumisele

• Viiakse läbi 2...20 kg mulda mahutavates nõudes vegetatsiooni ruumides

• Taimede kasvukeskkonnaks on muld, kvartsliiv või vesi

Märgistatud aatomid agrokeemilises uurimistöös

• fosfor (32P), väävel (35S), süsinik (14C), kaltsium (45Ca), raud (59Fe), vesinik (3H)

• fosfortoitumist ja fosfori omastatavust väetistest ja mullast (A.V.Sokolovi meetod)

• taimejuurte levikut nii horisontaal- kui ka vertikaalsuunas

• väetislämmastiku omastamise kiirust taimede poolt, selle liikuvust taimes, lülitumist ainevahetusse ja lämmastikväetiste liikuvust mullas.

Keemilise analüüsi meetodid

Põldkatsete ja sellega kaasnevate keemilise analüüsi andmete üldistamisel ja teatud seaduspärasuste arvestamisel on jõutud järeldustele, et kulukate väetuskatsete asemel võib edukalt kasutada kiireid ja odavaid keemilise analüüsi meetodeid

Taimede analüüsi meetodid

• Taimede üldanalüüs Võetakse kas kogu taim või nn. indikaatororganid sõltuvalt vastava toiteelemendi reutiliseerumisvõimele.

• Ekspressmeetod, kus taimemahlast määratakse nitraatide, fosfaatide, sulfaatide kaaliumi, magneesiumi jt. sisaldus. Meetod põhineb reaktiivide lisamisel toimuvatel värvusreaktsioonidel ning värvuse intensiivsust võrreldakse vastava skaalaga.

• N-tester, mis põhineb taime lehtedes rohelise värvuse mõõtmisel.

• Visuaalne meetod. Toiteelemendi puudus või üleküllus avaldub ka taime välisilmes.

Mulla analüüs

• põhineb mullas olevate taimede poolt omastatavate toitainete sisalduse määramisel laboratooriumis

• piirmäärad näitavad taimede varustatust vastava elemendiga

• võib prognoosida väetamise vajadust ja isegi väetisannuse suurust

Viiakse läbi kahes etapis:

1. Mullaleotis

• Egnér-Riehmi ehk nn kaltsiumlaktaat-meetod (DL) – fosfor ja kaalium

• Egnér-Riehmi-Domingo atsetaat-laktaatmeetod (AL) – Ca, Mg

• Mehlich 3

• Kirsanov

• Mehlich 1, Olsen jt

Mikroelemendid

• Boor – vesi

• Koobalt – 1M KCl

• Molübdeen – ammooniumoksalaat

• Mangaan – 1M (NH4)2SO4

2. Toitainete kvantitatiivne määramine

• kolorimeetria

• leekfotomeetria

• aatomabsorbtsioon-spektromeetria

• jt.

Väetiste kasutamine

Vastavaltomastatavate toiteelementide sisaldusele jaotatakse mullad: 1 – väga madala, 2 – madala, 3 – keskmise, 4 – kõrge ja 5 – väga kõrge sisaldusega. Sageli aga ühendatakse esimesed kaks madala sisaldusega ja viimased kõrge sisaldusega muldadeks.

Väetiste planeerimisel arvestatakse toiteelementide sisaldust alljärgnevalt:

• Väga madal – 1,5 korda rohkem saagiga eemaldatavast kogusest

• Madal – 1,3 korda rohkem

• Keskmine – vastavalt eemaldamisele

• Kõrge – veerand kuni pool eemaldamisest

• Väga kõrge – ei ole otstarbekas kasutada

TOITEELEMENTIDE SISALDUS ERINEVATES MULDADES JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID

Muld on taimedele vee ja peamiste toitainete allikas. Pool kuni kaks kolmandikku mulla mahust moodustab mulla tahke faas. Mineraalmuldade tahkest faasist on üle 90% anorgaaniline ja 10% orgaaniline aine (erandiks turvasmullad).

PAEPEALSED MULLAD (Kh)

• Taimestik kannatab enamiku vegetatsiooniperioodist põua all

• Enamasti metsade all või kasutusel loodusliku rohumaana

• Kõrge neutraalse huumuse sisaldus (looduslikel aladel 13-16%, põllumaadel 5-7%)

• C:N on laiem metsamuldades (üle 17), kusjuures põllumuldades on ta vaid 10-11

• Üldlämmastikusisaldus põllumuldades keskmiselt 0,30%, metsamuldades aga 0,48%

• Madala hüdrolüütilise happesusega ja suure küllastusastmega

• Klindipiirkonna mullad kõrge fosforisisaldusega

• Rikkad ka mikroelementide poolest (vask, koobalt, boor, mangaan jt.)

• Aastane fütoproduktsioon on väga õhukestel 5...6 t/ha ja õhukestel 6...8 t/ha kuivainet

• Boniteet keskmiselt 25...33 hp

• Põlluna kasutamiseks peaks huumushorisondi tüsedus olema üle 20 cm

• Suhteliselt paremini suudavad sellised mullad rahuldada põuakindlate, vett ökonoomselt kasutatavate ja lubjalembeste kultuuride vajadusi: oder, lutsern, mesikas.

RÄHKMULLAD (K)

• Põuakartlikud või parasniisked, tugevasti karbonaatsed

• Kõrge huumusesisaldusega – 5...7% (koreserikkad õhukesed rähkmullad 9...10%)

• Üldlämmastiku sisalduses põllu- ja metsamuldadel vahet ei ole (0,22-0,24%) C:N suhe laiem metsamuldades, kui põllumuldades (vastavalt 15-16 ja 10-11)

• Huumushorisondi reaktsioon kõigub vahemikus 6,5-7,5 piirides Hüdrolüütiline happesus madal, küllastusaste kõrge

• PK sisaldus madal kuni keskmine (P)

• Vase ja boori sisaldus on tavaliselt suurem

• Viljakus kõigub suurtes piirides. Boniteet vahemikus 25...50 hp

• Keemilised ja füüsikalis-keemilised omadused on taimekasvu seisukohalt soodsamad, kui enamikel teistel muldadel

• Õhukesed ja väga õhukesed mullad sobivad tugevakasvulistele või ökonoomselt vett kasutavatele kultuuridele. Sügavad mullad universaalse kasutussobivusega Vähem sobivad kartuli ja teiste rühvelkultuuride kasvatamiseks

LEOSTUNUD MULLAD (Ko)

• Tänu kõrgele viljakusele enamasti kasutusel põllumuldadena

• Looduslike muldade huumusesisaldus 4,5-5%, põlluks haritud muldadel 2,7-3,1%

• Üldlämmastiku sisaldus 0,19-0,20% C:N suhe on laiem metsamuldades (vastavalt 14-15 ja 10-11).

• Oma reaktsioonilt (pHKCl 6,5-7) taimekasvatuseks sobivaimad mullad

• Küllastusaste on haritavatel muldadel 90-95% ja looduslikel muldadel 80-90%

• Liikuva kaaliumi poolest on rikkamad raskema lõimisega mullad ja fosfori poolest klindi piirkonnas asuvad mullad. Leostumisastme suurenedes väheneb B ja Mn sisaldus

• Sobivad ühtviisi kõikide kultuuride kasvatamiseks. Optimaalse huumusesisalduse tõttu harimiskindlad mullad. Põllukultuuride saagikuse taset limiteerib vee vähesus teatud kuudel või aastatel ja puuduliku väetamise korral madal toitainete sisaldus

LEETJAD MULLAD (KI)

• Karbonaatsel lähtekivimil kujunenud mullad

• Huumusesisaldus looduslikel muldadel 3,8-4,2%, põllumuldadel 2,5-3,0%. C:N suhe laiem metsamuldades (vastavalt 14-15 ja 10-11). Üldlämmastiku sisaldus 0,15-0,16%.

• Reaktsioonilt (pHKCl 5,8-6,1) taimekasvatuseks sobivad. Looduslike alade pH 0,5-0,7 ühiku võrra madalam. Alumiste horisontide pH suureneb ja ulatub lähtekivimis üle 7.

• Asendushappesust esineb vähesel määral. Küllastusaste haritavatel maadel 90±5% ning looduslikes 78±5%. Liikuv alumiinium võib probleemiks osutuda vaid erandjuhtudel.

• Liikuva kaaliumi poolest on rikkamad raskema lõimisega mullad. Mikroelementide sisalduse defitsiiti tavaliselt ei esine

• Kõrge produktiivsusega mullad. Haritavate leetjate muldade boniteet on keskmise lõimise korral 50-55, koreserikastel või kergema lõimisega muldadel 40-45 hp.

• Saagikus sõltub põhiliselt väetamisest, kasutatud agrotehnikast ning sademete hulgast ja jaotusest vegetatsiooniperioodil

KAHKJAD MULLAD

• Väheste ülagleistumise tunnustega parasniisked mullad

• Põllumullad on valdavalt keskmise või alla keskmise huumusesisaldusega (1,9-2,4%) Üldlämmastiku sisaldus on keskmiselt 0,13% (metsamuldades 0,15%)

• Looduslike alade huumuskate mõõdukalt või tugevalt happeline

• Külvikorra keskmisena on vaja 4-6 t/ha kuiva orgaanilist ainet

• Metsamuldade küllastusaste on keskmiselt 60-70% ja põllumuldades 75-85%

• Liikuvate toiteelementide sisaldused on valdavalt tagasihoidlikud, sest mullad on happelised ja väikese neelamismahutavusega

• Looduslikus olekus on aastane fütoproduktsioon kõrge (12-15 t/ha), mis on Eesti muldade seas üks kõrgemaid. Põllumuldade boniteet on valdavalt 40-50 hp

LEETUNUD MULLAD

• Parasniisked või põuakartlikud, ülaosas valdavalt kerge lõimisega mullad, mõõdukalt või tugevalt happelised

• Huumusesisaldus 2,0-2,2%. Huumuse kvaliteet (humaatfulvaatne) jätab soovida. Huumuseseisundit parandab lupjamine.

• Lämmastikusisaldus vahemikus 0,14-0,16%. C:N suhe metsamuldades 15-16 ja põllumuldades 10-11

• Põllumuldade omadused tugevasti parandatud: happesus on vähenenud, liikuv alumiinium ei ole taimede kasvu limiteerivaks faktoriks, küllastusaste on tõusnud 70-75%-ni

• Liikuvate toitainete sisaldused on tavaliselt madalad

• Põllumuldade keskmine boniteet on piirides 35-45 hp. Kõige paremini sobivad lupiinile ja tatrale. Probleemideks on: liigne happesus, vähene produktiivvee varu, mulla vähene bioloogiline aktiivsus.

GLEISTUNUD KARBONAATMULLAD

• Paepealsed ja rähkmullad, mis lühikese perioodi jooksul (umbes nädala jooksul) kannatavad liigniiskuse all. Vahelduv niiskusrežiim (suveperioodil põuakartlikud).

• Huumusesisaldus on 0,5-1% võrra kõrgem, kui parasniisketel muldadel. Üldlämmastiku sisaldus on suur C:N suhe metsamuldades üle 16 ja põllumuldades 10-11

• Fosforisisaldus sõltub muldade lähtekivimist ja võib kõikuda suurtes piirides. Tavaliselt on väike ka kaaliumisisaldus. Mikroelementide poolest rikkamad mullad paiknevad paekalda lähemas ümbruses

• Viljakus kõigub suurtes piirides ja sõltub sellest kas on tegemist õhukeste ja koreserikaste või sügavate ja koresevaeste muldadega. Õhukeste ja koreserikaste muldade boniteet alla 30 hp, sügavate muldade boniteet 40-43 hp

GLEISTUNUD PRUUNMULLAD

• Gleistunud leostunud ja leetjad mullad

• Taimekasvatuseks hästi sobivad mullad Enamasti kasutusel kultuurrohumaadena või kuivendatult põllumaana

• Küllastusaste on haritavates muldades 83-92% ning looduslikes 70-85% Liikuva alumiiniumi sisaldus üldjuhul probleemiks ei ole

• Haritavate kuivendatud gleistunud pruunmuldade boniteet on keskmise lõimise korral 50-55 hp. Kergema lõimise korral on boniteet tunduvalt madalam – 38-43 hp

• Kuivendatuna on head põllumullad ja sobivad intensiivseks kasutamiseks. Saagikus sõltub põhiliselt väetamisest ja agrotehnikast

GLEISTUNUD KAHKJAD MULLAD

• Üleminekumullad parasniisketelt kahkjatelt muldadelt kahkjatele gleimuldadele ehk automorfsetelt hüdromorfsetele

• Huumuskate on valdavalt alla keskmise huumusesisaldusega (2,2-2,6%), üldlämmastiku sisaldus 0,13% (looduslikel muldadel 0,15%)

• Looduslikuna tugevasti happelised (pHKCl 3,6-4,3). Põllumullad enamasti mitmekordselt lubjatud ja seega nõrgalt happelised või neutraalsed. Liikuv alumiinium ei limiteeri produktiivsust

• Kultuurmaana kasutamisel on tegemist üle keskmise viljakate muldadega, mille boniteet on valdavalt 35-40 ja peale kuivendamist 40-45 hp.

GLEISTUNUD LEETUNUD MULLAD

• Leetunud põllumullad on orgaanilise aine hoiuvõime poolest keskmised (huumusesisaldus 2,2-2,6%), kuid huumuse kvaliteet jätab soovida. Huumusseisundit parandab muldade lupjamine. Põllumuldade puhul on huumuskatte keemilised omadused tunduvalt muutunud

• Kuivendamata põllumuldade boniteet 25-30 hp (peale kuivendamist 5-10 hp võrra kõrgem. Probleemideks võivad osutuda: ajutine liigniiskus, liigne happesus, mulla vähene bioloogiline aktiivsus, Madal toiteelementide sisaldus, kerge lõimis .

GLEIMULLAD

• Alaliselt liigniisked mullad, mis ei kuulu oma turbakihi õhukese tüseduse poolest (<10cm) turvastunud muldade hulka. Orgaanilise aine akumulatsioonihorisondina esineb toorhuumuslik horisont

• Looduslike gleimuldade reas muutuvad selgesti eristatavad happesusega seotud keemilised parameetrid: üldine tuhasus väheneb 50-55%-lt 10-15%-ni, Aktiivne happesus suureneb, Suurenevad ka asendushappesus, hüdrolüütiline happesus ja liikuva alumiiniumi sisaldus.

• Peale kuivendamist on üldjuhul kasutatavad põllumaana

TURVASTUNUD MULLAD

• Alaliselt ehk tugevasti liigniisked mullad

• Ülemiseks horisondiks on 10-30 cm läbimõõduga turbahorisont

• Esinevad vaid looduslikel aladel

• Pärast kuivendamist moodustub toorhuumuslik horisont ja sellisel juhul on tegemist gleimullaga

Soovitatav kirjandus:

1. Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat (koost. H. Kärblane), Tallinn, 1996, 285 lk.

2. H. Miidla. Taimefüsioloogia Tallinn, 1984, 423 lk.

3. R. Kõlli, I. Lemetti. Eesti muldade lühiiseloomustus. Normaaltekkega mullad, Tartu, 1999, 122 lk.